Performatiivne

Performatiivne on omadussõna, mida kasutatakse kirjeldamaks lause või kõnes toimingut, mis realiseerib selle, mida lausungis öeldakse. Selline lause ei kirjeldaks ümbritsevat reaalsust, vaid tekitab või muutab maailma oma ütlusega. Klassikalised näited on laused nagu „Ma vabandan”, „Ma luban”, „Ma kuulutan välja” — nende lausumisega täidetakse vastav toiming. Sõnastus ja kontekst määravad, kas tegemist on edukaks (felicitous) ja võimu omava toimimisega.

Austini teooria aluseks on kõnesõnaraamatute uurimine ja jagamine illokutsioonilisteks tegudeks, mis leiab aset lause lugemise ajal või sellega seotud kontekstis. Austin eristas locutsioonilisi (öeldu sõnumi sisu), illokutsioonilisi (toimingu teostus lausungi ajal) ja perlokutsioonilisi (maha mõju või reaktsioone) toiminguid ning rõhutas, et edukust määravad teatud sobivuse tingimused ehk felicity conditions. Tegelikkuses ei ole kõik laused pelgalt performatiivsed ning paljud laused on kombinatsioonid toimetust ja kirjeldust.

Tööst laiemas mõttes on mõiste saanud ka filosoofias ja kultuuriteoorias laialdast kasutust. Judith Butleri performatiivsus laiemas tähenduses näitab, kuidas sotsiaalsed normid ja identiteedid (nt sooline identiteet) korduvate tegude kaudu kujuneb ja normaliseerub, mitte kui midagi, mis on juba eelnevalt olemas. Seetõttu võib performatiivne tähistada nii lauseendi kui ka tegevuse, tavasid ja institutsionaliseerimise protsesse, mis mitte ainult kirjeldavad, vaid loovad tegelikkust.