Peegelteleskoobid

Peegelteleskoobid on teleskoobid, mis kasutavad kujutise moodustamiseks peegleid. Need peeglid, mida nimetatakse peapeegliteks, koguvad ja fokuseerivad valgust. Peegelteleskoobid on enamasti olnud eelistatud valik astronoomidele, kuna nad suudavad suurema peegli abil koguda rohkem valgust ja neid on lihtsam ehitada kui sama suurusega läätsedega refraktoriteleskoope.

Peegelteleskoopide peamine eelis on nende võime vältida kromaatilist aberratsiooni. Kromaatiline aberratsioon on nähtus, kus erinevad värvid valgusest murduvad erinevate nurkade all, kui nad läbivad läätsesid, põhjustades kujutise servades värvilist rõngastust. Kuna peeglid peegeldavad kõiki värve ühtemoodi, ei kannata peegelteleskoobid selle probleemi all.

Peegelteleskoobid jagunevad üldiselt kolme peamisesse tüüpi: Newtoni teleskoobid, Cassegraini teleskoobid ja Maksutov-Cassegraini teleskoobid. Newtoni teleskoop kasutab peapeegli asemel diagonaalset sekundaarpeeglit, et suunata valgust teleskoobi küljele paiknevale okulaarile. Cassegraini teleskoobid kasutavad peapeegli esiosa keskel asuvat perforatsiooni, et suunata valgus tagasi läbi peapeegli keskpunkti ja okulaari juurde, mis asub teleskoobi tagaküljel. Maksutov-Cassegraini teleskoobid on sarnased Cassegraini teleskoopidega, kuid kasutavad peapeegli ette paigutatud kumerat läätselist correctorplaat.

Peegelteleskoope kasutatakse laialdaselt nii amatöörastronoomias kui ka professionaalsetes observatooriumites, kuna nad pakuvad head jõudlust ja on sageli taskukohasemad kui sama apertuuriga refraktorid.