PETskaneerimine

PET-skaneerimine ehk positronemissiooni tomograafia on meditsiiniline kuvamismeetod, mis visualiseerib keha kudede metabolismi ja rakkude aktiivsust. Protsess kasutab radioaktiivseid traceriteineid, mis kogunevad kudedesse nende metaboolse aktiivsuse alusel. Kõige levinum tracer on 18F-FDG, glükoosi sarnane derivaat, kuid on olemas ka teisi tracereid, mis näitavad erinevaid biokeemilisi protsesse.

Kuidas protseduur toimub: patsient süstib tracerit intravenoosselt ja oodatakse tavaliselt 30–60 minutit, et tracer jaht koguneks peamiselt aktiivsetesse kudedesse. Seejärel tehakse PET-skaneering, mis mõnikord kaasab ka kompuutertomograafia (PET/CT) või PET-magnetilise resonanstseino (PET/MRI) skaneerimise anatoomilise täpsuse suurendamiseks. PET abil saab näha füsioloogilisi muutusi, millele CT või MRI annab anatoomilise konteksti.

Ettevalmistus: FDG-põhise skeemi puhul on tavapärane paast 4–6 tundi ning tuleb vältida tugevat füüsilist koormust ja piirata süsivesikute tarbimist enne uuringut. Diabeediga patsiendid peavad järgima arsti juhiseid. Rasedus ja imetamine on erandid, mida arutatakse alati individuaalselt.

Näidustused ja piirangud: PET-skaneerimist kasutatakse peamiselt onkoloogia staginguks ja ravi vastuse hindamiseks, neuroloogias epilepsia ja Alzheimeri tõve seireks ning kardioloogias müokardia elujõulisuse hindamiseks. Uuringul on piirangud: inflameerivad protsessid ja infektsioonid võivad kiirgust tõsta, mis võib sarnaneda kasvajale; väikeste struktuuride eristamine ning täpne lokaliseerimine võivad olla piiratult hõredad ilma anatoomilise kontekstita. Kiirgusdoos on mõõdukas ja üldiselt hästi talutav.

Seonduvad meetodid: sageli tehakse koos SPECT- või MRI- või CT-uuringutega; PET/CT ja PET/MRI on levinud lahendused, mis ühendavad funktsionaalse ja anatoomilise teabe.