Põlisusundid

Põlisusundid on religioossed uskumused ja tavad, mis on pärit kindla piirkonna ajaloolisest kogukonnast ning mille kultuuriline pärand on tihedalt seotud looduse, maastiku ja kohaliku identiteediga. Need süsteemid on sageli pre-kristlike juurtega ning nende maailmavaade hõlmab loodusvaimude, esivanemate ning kohalike jumaluste austamist. Rituaalid, kalendrid ja pühad on tihedalt seotud aastaringiga ning maapiirkondade ellusuhtumisega, kuid väljendus võib piirkonniti märkimisväärselt erineda.

Iseloomulikud jooned hõlmavad polyteismi või animistlikku mõtlemist, mis sea looduslike nähtuste ja paikkonna vaimude rolli esiplaanile; rituaalset praktikat ja annetamist; ning tihti tugevat kogukonnatunnet. Põlisusundite pärand ilmneb nii muinasjutudes ja lauludes kui ka kohalikus elus ja tavades, mis on edasi antud suuliselt või rituaalide kaudu.

Ajalooliselt on põlisusundid olnud major kristluse levikuga ning mõnede tavade hääbumisega tugevalt surutud. Siiski on elemendid säilinud folklooris, muistendites ja laulus ning 19. ning 20. sajandil on alanud ning jätkuvad rekonstrueerimise ja uuendamise liikumised. Eesti kontekstis on tuntud Maausk kui kaasaegne rekonstrueerimise liikumine, kuid sarnaseid liikumisi leidub ka teistes Balti- ja Soome-ugri piirkondades. Põlisusundid ei moodusta ühtset üksust, vaid kujutavad endast mitmekesist ja piirkonniti erinevat vaimse elu repertuaari. Uurijad rõhutavad, et need traditsioonid kajastavad kohaliku kogukonna ajalugu ja identiteeti ning võivad väljenduda erineval viisil sõltuvalt ajast ja ruumist.