Otsepõhjuseta

Otsepõhjuseta iseenesest ei tähista kindlat juristilist terminit, vaid kirjalikus ja avalikus keelepruugis kasutatav märksõna, mida kirjeldatakse kui otsuse, väite või tegevuse puudumist selgest põhjendusest või motiivist. Sõna viitab olukorrale, kus midagi tehakse või üteldakse ilma veenva, nähtava või üldjuhul eeldatava aluse omamiseta. Seda terminit kasutavad sageli meedia, poliitilised kommentaarid ja administratiivsed arutelud, kui tahakse toonitada tegutseja motivatsiooni või põhjenduste puudumist.

Etymoloogia ja vorm. Otsepõhjuseta on koostatud Estoniakeelne sõnapaar, mis tõlgitavalt tähistab „otse“ (või „direct“) ja „põhjuseta“ (ilma põhjuseta). Sõna rõhutab, et puudub otsene või konkreetne põhjus või motiiv tõttu, mille põhjal tegu või otsus võiks õigustada olla. See on rohkem tavakasutusele mitteomane kui tavaline standardterminoloogia ja esineb peamiselt formaalses või kriitilises keelestatus.

Kasutus. Sageli esinevad atribuuditena: otsepõhjuseta otsus, otsepõhjuseta tegevus, otsepõhjuseta väide. Võib kasutada ka predikatiivses positsioonis: otsus oli otsepõhjuseta. Ideaalne kontekst on kriitiline või analüütiline diskursus, kus soovitakse rõhutada, et põhjused puuduvad või on ebapiisavad.

Seotud mõisted. Põhjendus, põhjendatud otsus, arbitraarsus, põhjusetus. Artiklid ja ülevaated võivad käsitleda otsepõhjusetuse tagajärgi avalikus ebakindluses ja poliitilises vastandumises.

See artikkel pakub kokkuvõtte, kuid märgitakse, et otsepõhjuseta on eelkõige terminoloogiline hinnang ja selle kasutus võib sõltuda kontekstist.