Oksüdatsiooniväärtusi

Oksüdatsiooniväärtusi, tuntud ka kui oksüdatsiooniaste, kasutatakse aatomite oksüdatsiooniseisundi määramiseks keemilises ühendis. See on hüpoteetiline laeng, mis aatomil oleks, kui kõik sidemed oleksid täiesti ioonilised. Oksüdatsiooniväärtused ei ole tegelikud laengud, vaid kasulik tööriist reaktsioonide jälgimiseks ja ainete omaduste mõistmiseks.

Reeglid oksüdatsiooniväärtuste määramiseks on järgmised: vaba elemendi oksüdatsiooniväärtus on alati null. Monotoomsete ioonide oksüdatsiooniväärtus on võrdne nende laenguga. Fluoril on alati oksüdatsiooniväärtus -1, välja arvatud juhul, kui see on seotud fluoriga. Hapniku oksüdatsiooniväärtus on tavaliselt -2, kuid peroksiidides on see -1 ja superoksiidides -1/2. Väävelhapnikuühendites on väävli oksüdatsiooniväärtus tavaliselt positiivne. Vesiniku oksüdatsiooniväärtus on tavaliselt +1, välja arvatud metallhüdriidides, kus see on -1.

Kõigi aatomite oksüdatsiooniväärtuste summa neutraalses molekulis on null. Polüatoomsete ioonide puhul on oksüdatsiooniväärtuste summa võrdne ioongi laenguga. Oksüdatsiooniväärtuste määramine aitab ennustada reaktsioonitüüpe, nagu redoksreaktsioonid, kus aatomid vahetavad elektrone. See mõiste on oluline keemias, eriti elektrokeemias ja analüütilises keemias.