Nukleotiidil

Nukleotiidil on molekul, mis koosneb kolmest osast: fosfaatrühmast, sahhariidist (pentuoos) ja lämmastikalusest. Nukleotiidid on bioloogiliselt olulised makromolekulid, sest nad on nukleiinhapete, nagu DNA ja RNA, ehitusplokid. Iga DNA või RNA ahel koosneb pikast järjestikku ühendatud nukleotiididest.

Sahhariidiosa on kas deoksüriboos (DNA-s) või riboos (RNA-s). Lämmastikualuseid on viit tüüpi: adeniin (A), guaniin (G), tsütosiin (C), tümiin (T) ja uratsiil (U). DNA sisaldab A, G, C ja T, samas kui RNA sisaldab A, G, C ja U. Adeniin ja guaniin on puriinid, samas kui tsütosiin, tümiin ja uratsiil on pürimidiinid. Nukleotiidid ühenduvad omavahel fosfodiester sidemete kaudu, moodustades pika ahela.

Lisaks oma rollile nukleiinhapete ehitusplokkides täidavad nukleotiidid ka teisi elutähtsaid funktsioone organismis. Adenosiintrifosfaat (ATP) on peamine energiaallikas rakkudes. Samuti on nukleotiidid olulised signaalimolekulid, nagu tsükliline AMP (cAMP) ja tsükliline GMP (cGMP). NAD ja FAD on olulised redokskoensüümid, mis osalevad paljudes metaboolsetes protsessides. Nukleotiidide süntees ja lagundamine on rangelt reguleeritud, et tagada nende piisav kogus ja vältida kahjulike vaheühendite kuhjumist.