Molekulidevahelised

Molekulidevahelised jõud ehk intermolekulaarne interaktsioon on jõud, mis toimivad molekulide vahel ning hoiavad neid koos või mõjutavad nende füüsikalisi omadusi. Need jõud on tavaliselt palju nõrgemad kui intramolekulaarsed sidemed (kovalentsed ja ioonilised), kuid neil on suur mõju aine käitumisele vedelikes ja gaasilistes süsteemides ning lahustuvusele.

Peamised tüübid on Londoni dispersioonjõud, dipool-dipool interaktsioonid, vesiniksidemed ja ioon-dipool interaktsioonid. Londoni dispersioonjõud tekivad ajutiste dipoolide tõttu kõigil molekulidel; dipool-dipool interaktsioonid esinevad polaarsetes molekulides; vesiniksidemed on eriti tugevad ja tekivad H-l sidemega ühendite vahel O, N või F puhul; ioon-dipool interaktsioonid toimuvad ioonide ja polaarsete molekulide vahel.

Need jõud määravad suurima osa aine füüsikalistest omadustest, nagu keemistemperatuur, sulamistemperatuur, lahustuvus, voolavus ja pindpinevus. Näiteks vee vesiniksidemete olemasolu selgitab selle kõrget keemistemperatuuri; gaaside puhul on peamised jõud dispersioonid; bioloogilistes süsteemides mängivad vesiniksidemed olulist rolli valkude ja nucleiinhapete kolloidses struktuuris.

Energiatase molekulidevaheliste jõudude vahel on ligikaudu 0,5–40 kJ/mol, olenevalt molekulidest ja keskkonnast. Teoreetiliselt kirjeldatakse neid erinevate mudelite abil, näiteks Londoni dispersioon, Debye polarisatsioon ja dipool-dipool interaktsioonid.