Mittefiktiivsed

Mittefiktiivsed on kirjalikud teosed või teksti elemendid, mis esitavad tegelikke inimesi, sündmusi või fakte ning mille peamine eesmärk on edastada tõepõhine sisu. Nad on fiktiivsest vastand ning ei ole põhinevad väljamõeldud tegelastel ega kujuteldud sündmustel. Eesti kirjanduses ja kultuuriteaduses kasutatakse mõistet laiemalt kõigi mittefiktsionaalsete tekstide; selle alla kuuluvad nii ajakirjandustekstid kui ka loominguline, kuid fakti põhinev prose.

Mittefiktiivsed tekstitüübid on mitmesugused. Ajakirjanduslikes ning teaduslikes kirjutistes keskendutakse faktidele ja allikatele; esseed ja arvamuslood võivad sisaldada autorilikku tõlgendust, kuid tuginevad tõendusmaterjalile. Biograafiad, memuaarid ja reisikirjandlus käsitlevad reaalseid isikuid või reaalset kogemust ning võivad kaasata subjektiivseid tõlgendusi, kuid nende faktide kontroll on oluline. Dokumentaarne proosa ja rahvuslik ajalugu on samuti tähtsad mittefiktiivsed vormid.

Kvaliteetne mittefiktiivne tekst rõhutab tõendusbaasi, allikaviiteid ja selget eristamist fakta ja arvamuse vahel. Eetilised kaalutlused, autori vastutus ja abstraktsioonide piiride mõistmine on keskse tähtsusega. Moonutused, valeduvustamine või valikulised faktide esitlemised võivad teksti usaldusväärsust ning lugeja usku mõjuvalt kahjustada.

Mittefiktiivne kirjandus mängib olulist rolli ühiskondlikus arutelus, teaduskommunikatsioonis ja ajaloo kirjutamises, aidates lukeda reaalsust kriitiliselt ja informatiivsel viisil. Eesti kontekstis on mõiste laialdaselt kasutusel kirjandusteoorias ja ajakirjanduslikes ning akadeemilistes diskursioonides.