Mereflektsioon

Mereflektsioon on optiline nähtus, mille käigus valgus peegeldub merepinnalt ja jõuab vaatleja silma. See on peegelduslik refleksioon, mis on kõige märgatavam siis, kui päike asub horisondi lähedal ja veepind on suhteliselt sile. Nimetus „glint“ või „mereglint“ osutab sellele erksale, peegeldunud valgustuletisele, mis järgib pinnale langevat valguskiirt.

Nähtuse tugevus sõltub mitmest tegurist: päikese kõrgusest, vaatlusnurgast ja merepinna omadustest, sealhulgas lainekattest, vedelike loputust ja pindmiste ebaühtlustest. Siledamal pinnal võib peegeldus olla väga tugev, samas kui kasvav lainehind või tuul hajutavad valgust ja vähendavad glinti.

Mereflektsiooni mõju ulatub nii esteetilistest kui ka praktilisteni. Fotograafias ja videograafias võib glint anda ereda, kuid mõnikord häiriva tähelepanu objektide eristamisele. Ookeaniteaduses ja kaugsidetes on mereglint oluline tegur, mis võib saastada ookeani värvi ja omaduste andmeid, mistõttu arendatakse glint-korrektsiooni ja looduslike mudelite abil meetodeid selle mõju vähendamiseks.

Seosed: merepeegeldus on vorm optilist refleksiooni, mis on seotud üldise peegelduse (refleksiooni) mõistega; see on tihedalt seotud fotode, navigatsiooni ja kaugsidete valdkondadega ning erineb sirgest prismsest refraktsioonist ja hajumisest.

See artikkel kirjeldab ülevaadlikult ning jääb neutraalse ja kompaktse stiiliga.