Mahtpolümerisatsioonis

Mahtpolümerisatsioon, tuntud ka kui mahupolymerisatsioon või mahtreaktsioon, on polümerisatsiooniprotsess, kus monomeerid reageerivad üksteisega ja moodustavad polümeeri otse vedelas faasis, ilma et lahusti oleks tingimata vajalik. See erineb lahusega polümerisatsioonist, kus monomeer ja moodustuv polümeer lahustuvad lahustis. Mahtpolümerisatsioonis võib polümeer olla lahustumatu reaktsioonikeskkonnas, põhjustades selle sadenemist või muutudes viskoossemaks reaktsiooni käigus.

Selle meetodi peamised eelised on kõrge reaktori täitumistegur, mis tähendab suuremat tootmismahtu väiksemas mahus, ning lahustite puudumise tõttu lihtsam ja keskkonnasõbralikum protsess. Samuti võib see olla energiasäästlikum. Siiski võib mahtpolümerisatsiooni kontrollimine olla keerulisem. Reaktsiooni käigus tekkiv soojus võib põhjustada temperatuuri tõusu, mis omakorda võib mõjutada reaktsioonikiirust ja polümeeri omadusi. Samuti võib viskoossuse kasv takistada ainete segunemist ja soojusülekannet.

Mahtpolümerisatsiooni kasutatakse mitmesuguste polümeeride, sealhulgas akrüülpolümeeride, polüvinüülkloriidi (PVC) ja polümetüülmetakrülaadi (PMMA) tootmiseks. Seda rakendatakse ka spetsiifilistes rakendustes, nagu näiteks hammaste täidiste ja ortodontiliste materjalide valmistamisel, kus vajatakse in situ polümerisatsiooni. Tihti kasutatakse mahtpolümerisatsioonis algatajaid või katalüsaatoreid, mis käivitavad reaktsiooni temperatuuri või muude ärrituste toimel.