Maavärinakoormus

Maavärinakoormus on konstruktsioonidele jaehituste koormus, mida tekitab maavärina ajal maa liikumine ja võnkumine. See koosneb peamiselt horisontaalsest komponendist, mis tekib maapinna kiirendustest, ning sageli kaasneb ka vertikaalne komponent. Koormuse suurus ja tekkemehhanism sõltuvad maavärina magnituudist, kaugusest episenterist, saidi geoloogilistest omadustest ning konstruktsiooni massist ja dünaamilistest omadustest.

Mõõtmine ja kirjeldus toimub tavaliselt järgmiselt. Maavärinakoormust kirjeldatakse designparameetritega, näiteks maksimaalne maapinna kiirendus PGA (mõõdetuna g), maksimaalne kiirendus PGV ning spektriline kiirendus Sa(T), mis sõltub hoone võnkeperioodist T. Saidi omadused, sealhulgas mullatüüp ja aluspõhi, võivad koormust suurendada või vähendada. Seetõttu kasutatakse erinevaid saidi klassifikatsioone ja disainiskeeme.

Disainis ja analüüsis kasutatakse mitmesuguseid meetodeid. Üks levinumaid on asenduskine lineaarne meetod, mis määrab horisontaalse koormuse massi ja konstruktsiooni vastuvõtlikkuse alusel. Teine oluline lähenemine on reaktsiooni spektri meetod ning kolmas—ajaloopõhine (time-history) dünaamiline analüüs. Dampingu väärtused on tavaliselt 5–7 protsenti, olenevalt meetodist ja projektist.

Standardid ja praktika: Euroopas on maavärinakoormuse kavandamiseks laialdaselt kasutusel Eurokood 8 (EN 1998) ja selle rahvuslikud lisad. USA-s või teistes riikides võivad olla eraldi standardid, nt ASCE 7. Maavärinakoormus on keskne tegur hoonete, sildade ja teiste konstruktsioonide ohutuse tagamisel ning mõjutab nii ehitusmeetodeid kui ka materjalide valikut.