Maastikukujundus

Maastikukujundus on ruumide planeerimise, kujundamise ja hoolduse distsipliin, mis tegeleb inimeste eluviiside ja looduskeskkonna vastastikmõjude kavandamisega väliruumides. Selle peamisteks eesmärkideks on funktsionaalsus, esteetika ja jätkusuutlikkus. See valdkond ühendab ökoloogiat, maastiku hoolduse teadmisi, inseneri- ja arhitektuuripraktika ning linnaplaneerimist, et luua kohti, mis on kasutatavad, kaunid ja vastupidavad.

Protsess koosneb alast analüüsist, konteksti ja vajaduste määratlemisest, kontseptsiooni arendamisest, detailse planeeringu ja jooniste koostamisest ning teostuse ja hooldusplaani väljatöötamisest. Olulised osapooled on arhitektid, insenerid, botaanikud ja sageli kohaliku kogukonna ning otsustajate kaasamine.

Peamised kujunduspõhimõtted on jätkusuutlikkus, ökoloogiline mitmekesisus, liikumis- ja kasutusfunktsionaalsus ning konteksti arvestamine. Taimestik, veevoolud ja materjalid peavad omavahel harmoniseerima ning maastik peab vastama kliimamuutuste mõjude ja hoolduskulude optimeerimisele.

Maastikukujundajad töötavad multidistsiplinaarsetes meeskondades ning suhtlevad tihti linnaplaneerijate, arhitektide, inseneride ja botaanikutega. Nad järgivad kohalikke seadusi ja keskkonnastandardeid ning kaasavad sageli avalikkust ja huvirühmi projekti ettevalmistamisel.

Eestis on maastikukujundus suunatud rohelise infrastruktuuri arendamisele, linnamaastike roheliseks muutmisele ning bioloogilise mitmekesisuse ning kliimaga kohanemise edendamisele. Projektid võivad hõlmata vihmavee juhtimist, terasside ja parkide ühtlustamist ning ajalooliste ja looduslike väärtuste säilitamist.