Maapiirkondade

Maapiirkondade mõiste viitab Eesti kontekstis piirkondadele väljaspool suuri linnu, kus asustus on hajus ja majandustegevus põhineb peamiselt põllumajandusel, metsandusel ning sageli turismil. Maapiirkondade elukeskkond ja maastikuväärtused on tihti seotud loodusega ning need piirkonnad mängivad olulist rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ning toiduproduktsioonil.

Geograafiline iseloom ja majanduslik struktuur: Maapiirkonnad hõlmavad külasid ja hajutatud talusid ning nende majandus on mitmekesine, peamised allikad on põllumajandus, metsandus ja seotud teenused; kaasa tööstus- ja käsitöötarbega ning kasvav tähelepanu pööratakse ka turismile, mis kasutab piirkonna loodus- ja kultuuriväärtusi.

Demograafia ja väljakutsed: Elanikkond maapiirkondades kaldub sageli vananema ning noored inimesed lahkuvad linnadesse, mis seab väljakutseid kohalike teenuste kättesaadavusele ning elujõulisusele. Soodustatakse infrastruktuuri arendamist, digitaalset ligipääsetavust ja uute majandustegevuste loomist, et stabiliseerida kogukondi.

Areng ja rahastus: Maaelu arengut toetamavad nii Eesti riigi kui Euroopa Liidu programmid, sealhulgas põllumajandustoetused, infrastruktuuri arendamine ja digitaalse koostöö edendamine. Strateegiad keskenduvad mitmekesistamisele, kestlikkusele, kohalikule kultuurile ning kohapealse turismi ja teenuste arendamisele.

Tähtsus: Maapiirkonnad tagavad maastiku- ja keskkonnaväärtuste säilimise, pakuvad elukeskkonda kohalikele kogukondadele ning võimaldavad jätkusuutlikku maaeluharjumust ja toidutootmist.