Märgistusainete

Märgistusained, tuntud ka kui markerid või signaalmolekulid, on uurimistöös kasutatavad ained, mis võimaldavad jälgida, tuvastada või kvantifitseerida teatud molekule, rakke või protsesse. Need ained on sageli konjugeeritud (keemiliselt seotud) bioloogiliste molekulidega nagu antikehad, valgud või nukleiinhapped, et suunata neid spetsiifilistele sihtmärkidele. Märgistusainete abil saab visualiseerida rakustruktuure, tuvastada haigustekitajaid, jälgida ravimite liikumist organismis või uurida molekulaarseid mehhanisme.

Erinevaid märgistusaineid on mitut tüüpi, sõltuvalt nende omadustest ja rakendustest. Radioaktiivsed märgistusained kasutavad radioisotoope, mis annavad signaali, mida saab tuvastada spetsiaalsete detektoritega. Fluorestseerivad märgistusained kiirgavad valgust, kui neid ergastada sobiva lainepikkusega valgusega, ja neid kasutatakse laialdaselt mikroskoopias ja voolutsütomeetrias. Biotiin-streptavidiini süsteem on populaarne mitte-radioaktiivne ja mitte-fluorestseeruv meetod, kus biotiini siduvuse tõttu saab tuvastada ja võimendada signaali. Teised märgistusained võivad põhineda ensüümidel, mis tekitavad värvilisi või valgust kiirgavaid produkte, või magnetosoomidel, mida saab tuvastada magnetresonantstomograafiaga. Märgistusainete valik sõltub katse spetsiifilistest nõudmistest ja soovitud tundlikkusest.