Lühinägelikkust

Lühinägelikkust, tuntud ka kui müoopia, on silmanägemise häire, mille korral objektid, mis asuvad kaugel, paistavad ähmmaselt. See tuleneb sellest, et silmamuna on liiga pikk või sarvkest on liiga kumer, mis põhjustab valguse fookustumise silmaprilli ette, mitte selle pinnale. Selle tulemusel jõuab ajju ähmastatud kujutis.

Lühinägelikkus on üks levinumaid nägemishäireid maailmas. Seda esineb sageli lastel ja noorukitel, kuid võib tekkida ka täiskasvanueas. Pärilikkus mängib olulist rolli lühinägelikkuse kujunemisel, kuid keskkonnategurid, nagu liigne lähedal töötamine (lugemine, arvuti kasutamine) ja vähene väljas viibimine, võivad samuti kaasa aidata selle arengule.

Lühinägelikkuse sümptomiteks on peamiselt kaugel asuvate objektide ähm sus nägemine, peavalud, silmade väsimus ja öösel raskused nägemisega. Diagnoosi saab silmaarst silmauuringu käigus. Lühinägelikkuse raskust mõõdetakse dioptriates.

Lühinägelikkust saab korrigeerida mitmel viisil. Kõige levinumad meetodid on prillid ja kontaktläätsed, mis aitavad fokuseerida valgust õigesti silmaprilli pinnale. Samuti on olemas kirurgilised protseduurid, nagu LASIK ja PRK, mis muudavad sarvkesta kuju, et korrigeerida nägemisviga. Mõningatel juhtudel võib lühinägelikkuse progresseerumist aeglustada spetsiaalsete prillide või silmatilkade kasutamine.