Lisafunktsioonid

Lisafunktsioonid viitavad süsteemi laiendamiseks või täiendava funktsionaalsuse pakkumiseks kasutatavate funktsioonide kogumile, mis ei kuulu põhifunktsiooni alla, vaid täidavad kõrvalülesandeid. Nende eesmärk on parandada modulaarsust, loetavust ja taaskasutatavust, vähendades korduvat koodi ning lihtsustades suurema skeemi hooldamist.

Matemaatikas ja analüüsis on lisafunktsioonid sageli abifunktsioonid, mis hõlbustavad probleemilahendust või uurimist. Need võivad esineda muutujate asendamisel, probleemide teisendamisel või konkreetsete tähiste ja vormide kasutamisel, et peamine tulemus oleks kergemini saavutatav. Abifunktsioonid ei ole tavaliselt lõpptulemus; need on vahendid, mis võimaldavad ulatuslikumat või keerukamat lahendust. Näited hõlmavad u-substitution’it integreerimisel, generaatorfunktsioonide kasutamist kombinatooriumis ning täiendavate tähiste või transformatsioonide rakendamist, mis lihtsustavad arvutusi.

Programmeerimises on lisafunktsioonid väikesed, ühteesmärgilised funktsioonid, mis toimetavad suurema mooduli sees. Need võivad teostada andmete vormistamist, valideerimist, normaliseerimist, logimist või andmete teisendamist. Kasutamine lisafunktsioonide abil vähendab duplikaati, parandab testitavust ja suurendab koodi loetavust. Tihti on need sisemised või private-liidesed, sõltuvalt programmeerimiskeelest.

Disainivaldkondades tasub kasutada lisafunktsioone, kui ülesanne kordub, on keerukas või segab põhialgoritmi mõistmist. Oluline on selge nimekiri, üheselt määratud sisendid ja väljundid ning piirangud kõrvalmõjudel. Liigne modulariseerimine võib põhjustada liigset koodilõhikut ja hooldatavuse langust.

Vaata ka: abifunktsioonid, utiliitfunktsioonid.