Liitumispolümerisatsiooniga

Liitumispolümerisatsiooniga, tuntud ka kui ahelpolümerisatsioon, on keemiline protsess, mille käigus väikesed monomeeri molekulid ühinevad järjestikku pikaks polümeeriahelaks. See erineb kondensatsioonipolümerisatsioonist, kus iga monomeeri ühinemisel vabaneb väike molekul, näiteks vesi. Liitumispolümerisatsioonis jääb kõikide monomeeride aatomid lõplikku polümeeri.

Protsess algab tavaliselt initsiaatoriga, mis loob aktiivse koha ühel monomeeri molekulil. See aktiivne koht reageerib teise monomeeri molekuliga, moodustades kasvava ahela. Kasvav ahel jätkab monomeeride lisamist, kuni see kas katkeb või lõpetatakse. Levinud initsiaatorite tüüpide hulka kuuluvad vabad radikaalid, katioonid ja anioonid.

Liitumispolümerisatsiooniga saadakse mitmeid olulisi polümeere, sealhulgas polüetüleen, polüpropeen ja polüvinüülkloriid (PVC). Nende polümeeride omadused, nagu tugevus, painduvus ja keemiline vastupidavus, sõltuvad kasutatud monomeeridest ja polümerisatsiooni tingimustest. Erinevad polümerisatsioonimehhanismid, nagu vaba radikaali polümerisatsioon, katioonne polümerisatsioon ja anioonne polümerisatsioon, võimaldavad kontrollida polümeeriahelate struktuuri ja omadusi. Liitumispolümerisatsiooni kontrollides saab toota materjale, mis sobivad erinevateks rakendusteks alates pakenditest ja tekstiilidest kuni autode osade ja ehitusmaterjalideni.