Liitumispolümeeride

Liitumispolümeerid, tuntud ka kui ahelpolümerisatsioon, on polümeerid, mis tekivad monomeeride liitumisel üksteisega ilma väikeste molekulide nagu vesi või alkohol eraldumiseta. See protsess toimub tavaliselt vaba radikaali, katioonse või anioonse mehhanismi kaudu, kusjuures alguse annab initsiaator. Initsiaator loob aktiivse keskuse, mis seejärel reageerib monomeeri molekuliga, moodustades kasvava polümeeriahela. See kasv jätkub, kuni ahelad lõpetavad mingil moel, näiteks rekombinatsiooni või disproportsioneerumise teel.

Selle polümerisatsioonimehhanismi tulemuseks on tavaliselt lineaarsed või väheharunevad polümeeriahelad, kus monomeeri struktuur säilib peaaegu muutumatult polümeeri selgroos. Liitumispolümerisatsiooni abil toodetakse paljusid igapäevaelus olulisi plastmaterjale, sealhulgas polüetüleen, polüpropüleen, polüstüreen ja polüvinüülkloriid (PVC). Nende materjalide omadused, nagu tugevus, painduvus ja keemiline vastupidavus, sõltuvad otseselt kasutatud monomeerist ja polümerisatsioonitingimustest. Liitumispolümerisatsiooni eelised on selle suhteline lihtsus, kõrge saagise võimalus ja võime toota kõrge molekulmassiga polümeere.