Liitumispolümeerid

Liitumispolümeerid, tuntud ka kui ahelpolümeerid, on polümeerid, mis tekivad monomeeride järjestikuse liitumise teel, kusjuures monomeeride vahelised sidemed moodustuvad ilma väikeste molekulide nagu vesi või ammoniaak eraldumiseta. See protsess erineb kondensatsioonipolümerisatsioonist, kus liitumise käigus eraldub alati mingi kõrvalprodukt. Liitumispolümeeride moodustumine toimub sageli vaba radikaali, aniooni või katiooni polümerisatsiooni mehhanismide kaudu, mis algavad initsiaatori toimel.

Kõige levinumad liitumispolümeerid on need, mis saadakse vinüülmonomeeridest, millel on vähemalt üks kaksikside süsinikuaatomite vahel. Näiteks polüetüleen tekib etüleenmonomeeride liitumisel, polüvinüülkloriid (PVC) tekib vinüülkloriidi liitumisel ja polüstüreen tekib stüreeni liitumisel. Nende polümeeride makromolekulid koosnevad korduvatest struktuuriühikutest, mis on saadud avanenud kaksiksidemetega monomeeridest.

Liitumispolümeere iseloomustab tavaliselt kõrge molekulmass ja nad võivad omada lineaarseid, hargnenud või ristseotud struktuure, sõltuvalt polümerisatsiooni tingimustest ja monomeeride omadustest. Nende kasutusvaldkond on väga lai, hõlmates plastide, kummi, kiudude ja muude materjalide tootmist, mis on tänapäeva ühiskonnas hädavajalikud. Nende omadusi, nagu tugevus, painduvus ja keemiline vastupidavus, saab kohandada monomeeri valiku ja polümerisatsiooniprotsessi kontrolli abil.