Liiklusjaotust

Liiklusjaotust on transporti- ja võrgumaailmas kasutatav mõiste, mis kirjeldab, kuidas liiklusvood jaotuvad erinevate teede ja marsruutide vahel ning kuidas reisijad ja kaup liiguvad läbi teedevõrgu. See hõlmab nii linnatranspordi planeerimist kui ka arvutuslikke mudeleid, mis prognoosivad koormust, reisi aega ja teenuste kasutust.

Transporti planeerimises on liiklusjaotuse keskne osa, mis järgib reisijate ja kaupade maatriksite (origin–destination, OD) kasutusandmeid. Eri jaotusmudelid püüavad leida, kuidas teed ja teel olevad sõidukid jaotuvad optimaalselt või kasutajate arusaamade järgi. Levinud lähenemised on kasutaja tasakaal (Wardropi tõesed) ja süsteemi optima, mis erinevad eesmärkide poolest: kas maksimeeritakse üksikisiku või kogu võrgus parimat tulemust. Mudelid võivad olla all-or-nothing (täpne teatud marsruudi valik) või iteratiivsed, kus koormus jaotub järk-järgult vastavalt hinnangutele.

Väljundid hõlmavad teedevõrgu koormust, reisiaega ja ettenähtud ooteaegu ning neid kasutatakse infrastruktuuri arendustegevuste ja liikluspoliitika kavandamisel. Liiklusjaotust saab rakendada ka teistes valdkondades, kus voolud jaotuvad ressursside vahel, näiteks arvutivõrkudes. Siin tähendavad koormusjaotamise mehhanismid serverite vahel liikluse jaotamist, et tagada teenuse kättesaadavus ja töökindlus. Sageli kasutatakse meetodeid nagu koorma tasakaalustamine jaoturne või reputatsiooniliselt kohandatavad algoritmid, mis arvestavad serveri võimsust ning ühenduste arvu.

Kokkuvõttes on liiklusjaotus oluline vahend nii ruumilise jaotuse mõistmiseks kui ka praktiliseks kavandamiseks ning selle täpsus sõltub saadaval olevatest andmetest ja mudelide valikust. Piirangutena võib esineda ebakindlus OD-maatriksite, muutuvate olude ja hindamismeetodite täpsuses.