Liidestuvust

Liidestuvus on materjali võime kinnituda teisele pinnale või aluspinnale. See sõltub keemilistest sidemetest, füüsikalistest kontaktidest ning pinna omadustest ja keskkonnatingimustest. Hea liidestuvus tagab ühenduse pikaealisuse ja vastupidavuse, samas kui liidese eraldumine kahjustab toimivust.

Faktorid, mis liidestuvust mõjutavad, hõlmavad: aluse materjali ja selle koostist; pinna puhtust ja ettevalmistust; pindenergia ja märgumist; temperatuur ja niiskus; vananemist ning kontaminantide (õli, tolm) mõju. Samuti sõltub liidese tulemus lisandite, eelneva töötlemise (primers ja adhesion promoterid) ja kattekihi omadustest.

Testimine toimub standardiseeritud meetoditega. Kõige laialdasemalt kasutatav on tõmbetesti ehk pull-off test, mis mõõdab jõudu, mis on vaja liidest eraldada. Lisaks võivad kasutuses olla kriimutus-, koorimis- ja koormustestid, et eristada, kas eraldumine toimub aluspinnaga või kattekihis. Rahvusvahelised ja piirkondlikud standardid annavad juhised katsete metoodika ja lubatud piirid.

Rakendused hõlmavad värvi- ja kattekihte, ehitusmaterjale, kile- ja plastkandekihte, komposiite, metalle ja elektroonikaseadmeid. Liidestuvus on otsustav nii katete elutsüklile kui ka konstruktsioonide turvalisusele ja toimivusele.

Liidestuvust parandatakse pinnatöötluse ja ettevalmistusega: puhastamine, kuivatamine ja mehaaniline eeltöö; või pindade aktiveerimine plasma- või korona töötlemisega. Lisaks kasutatakse adhesion promoter- ja primer-laiendeid ning sobivaid liime.