Lihastoonuse

Lihastoonus ehk lihastoon on lihaste pidev, kuid aktiivselt reguleeritav pingetase, mis säilib ka puhkeolekus. See tuleneb kesknärvisüsteemi regulatsioonist (alfa-motorneuronid, retikulaarne süsteem) ning aitab hoida keha asendit ning valmisolekut liikumiseks. Lihastoonus koosneb baasist toonusest ja refleksilisest pingest, mis tekib lihase venitamisel ja liigeste aluste närviimpulsside kaudu.

Normaalse toonuse korral säilib piisav pinge, et hoida asendit ja võimaldada sujuvat liikumist. Hüpotoonia tähendab liigset lõdvestust ja lihasväsimuse tundlikkust; liialt suur toonus võib nimetada hüpertoonuseks, mis ilmneb jäikuse ja spastilisusena ning piirab liikumist.

Lihastoonuse hindamine hõlmab kliinilist läbivaatust, liigeste painduvuse ja lihaste tugevuse hindamist ning vajadusel täiendavaid uuringuid. Elektromüograafia (EMG) ja muud funktsionaalsed hindamised võivad aidata eristada toonuse tüüpe ja tuvastada seotud neuroloogilisi seisundeid.

Lihastoonuse muutused võivad olla seotud erinevate neuroloogiliste haiguste ja seisunditega, sealhulgas arenguhäired, insult, seljaaju vigastused, hulgiskleroos ja teised. Toonuse muutused võivad avalduda erinevalt sõltuvalt kahjustuse asukohast ja ulatusest.

Ravi keskendub toonuse normaliseerimisele ja funktsiooni taastamisele. Füsioteraapia koos venitus- ja tugevusharjutustega, tasakaalu- ning koordineerimisõpe võib aidata toonust reguleerida ning parandada postuuri. Mõnel juhul kasutatakse spastilisuse raviks täiendavat ravi (nt botuliinntoksiinid või süsteemsed ravimid) ning individuaalselt kohandatud rehabilitatsiooniplaan on oluline igale patsiendile.