Legatsioonid

Legatsioonid on riigi diplomeetilised missioonid teise riigi pealinnas. Ajalooliselt olid need madalama auastmega kui saatkonnad ning nende eesotsas oli tavaliselt minister plenipotents, või ministri asemik chargé d’affaires. Legatsiooni nimetus tuleneb ladina keelest legatio ja on levinud diplomaatilises sõnavõtus.

Legatsioonide peamine ülesanne on esindada oma riiki, pidada läbirääkimisi vastuvõtva riigi valitsusega, vahendada informatsiooni ning tagada kodanike kaitse. Diplomaatilises praktikas olid legatsioonid sageli esimene kontaktpunkt kahe riigi vahel ning neid juhiti vastavalt auastmele, mis eristas neid saatkondadest.

Ajaloo jooksul 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel olid legatsioonid tavalised suuremates pealinnades; pärast Teist maailmasõda hakati laiemalt üleminekule saatkondadele, kus eesotsas on saadikud. Viini diplomaadiliste suhete konventsioon (1961) reguleeris diplomaatiliste suhete toimimist, kuid tegelikud auastmed ning tavapärane kasutus on paljuski muutunud.

Tänapäeval on termin „legatsioon“ peaaegu ainult ajalooline või kultuuriline mõiste. Enamik riike kasutab saatkonda ning eesotsas on saadik. Mõnes kontekstis võib „legatsioon“-nimetus siiski püsida ajaloolises või erialases kasutuses ning mõnes linnas on endiselt ajaloolised Legation Quarter’id, kus asusid varem erinevate riikide legatsioonid.