Lauseerinevus

Lauseerinevus on keeleteaduses kasutatav mõiste, mis kirjeldab lausete vahelisi erinevusi tähenduse, funktsiooni või stiili väljendamisel. See hõlmab lausete tüüpe (väide, küsimus, käsklus, hüüatus), sõnajärg ja lausete struktuuride varieerumist ning rõhu ja konteksti mõju. Lauseerinevust uuritakse peamiselt sünntakse või diskursuse analüüsis ning see on oluline keeleõppes, tõlkimisel ja automaatse keele töötluse valdkonnas.

Peamised dimensioonid on: lausete tüüp (väide, küsimus, käsklus, hüüatus); sõnajärg ja teemaga seotud rõhuasetus: Eesti keel on suhteliselt vabamas sõnajärg, mistõttu sama mõte võib väljendada erinevalt; rõhk ja fokus: elemendi asetamine lause algusse või lõppu rõhutamiseks; ning modaalne märgistus: tegusõna mood, näiteks konditsionaal või imperatiiv. Lauseerinevus hõlmab ka pöördelisi või elliptilisi vorme ning erinevaid kirjalikke ja kõneviise, mis mõjutavad lausete koostamist.

Näited: väide – Lapsed jooksevad pargis. küsimus – Kas lapsed jooksevad pargis? käsklus – Jookse pargis! teemapõhine rõhuasetus – Pargis jooksevad lapsed. Teistes sõnastustes võib rõhutada sama info erinevat poolt või kontekstist.

Rakendused: lauseerinevuse mõistmine aitab keeleõppes, kirjutamisstiilide analüüsis, tõlkimisel ja automatiseeritud teksti genereerimisel. Hariduslikult kasutatakse näiteid erineva teemaga ja registreiga lausetest, et õpetada, kuidas sama informatsioon võib väljendada erineval viisil.