Külgdislokatsioonid

Külgdislokatsioonid on kristalli lineaarne defekt, mille puhul kristallis on lisaplaan (poolriba), mis lõpetub kristallis. Dislokatsiooni joon on lineaarne ja Burgersi vektor b on selle joonega risti. Selline konfiguratsioon tekitab piirkondlikku nihkumist: Burgersi vektor näitab poolriba suurust ja suunda ning määrab dislokatsiooni mõju ümbrusele.

Dislokatsiooni ümbruses esinevad nihked tekitavad tugevaid pingeid ja ebaühtlaseid deformatsioone: ühel pool poolriba esteetika nihkest tuleneb laienemine, teisel pool kokkusurum. Need nihked annavad materjalile iseloomuliku pingena ja anisotroopia ning mõjutavad plastilise deformatsiooni mehhanisme ja kõvadust.

Liikumine: Dislokatsioon liigub peamiselt glide’iga läbi libemispinna (slip plane). Selle liikumine nõuab tõmbe- või survepingeid, mis neid nihutab. Kõrgematel temperatuuridel on võimalik ka tõus (climb), kus aatomid difundeeruvad ja dislokatsioon liigub läbi kristallistruktuuri väljaspool libemispinda.

Moodustamine ja mõju: Dislokatsioonid tekivad plastilise deformatsiooni käigus ja nende tihedus ning trajektoor määravad materjali mehhaanilised omadused, sealhulgas kõvaduse, töökõvenemise ja lõhkumisohud. Nende defektide mõistmine on oluline materjaliteaduses ja metallitöötluses.

Nähtavus: Transmission electron microscopy (TEM) abil ilmuvad külgdislokatsioonid vaakumisena kontrastjoontena ning nende suund ja kiirus annavad teavet kristalli lõimi ning libemispindade kohta.