Kõrgepingetasemel

Kõrgepingetasemel viitab mõiste elektrivõrgu või seadmete pingenivoo tasemele, mis ületab tavapäraste koduvõrkude pingeid. Üldiselt loetakse kõrgepingeks pingeid üle 1 kilovoldi (1 kV) vahelduv- või alalisvoolu korral. Realistes rakendustes on kõrgepinge tasemed sageli vahemikus 1–35 kV tööstuslikes süsteemides ning 110–400 kV ja kõrgematel tasemetel, mida kasutatakse elektriliinidel, jaotustaristudes ning mõnel juhul spetsiaalsetes testimis- ja uuringusüsteemides.

Kõrgepinge tasemeid leiab peamiselt elektriülekande ja -jaotuse kontekstis, samuti tööstuslikes seadmetes ja kõrgpinge testimisel. Suurimad kasutusvaldkonnad hõlmavad elektrienergia ülekandetööd (HV- ja EHV-liinid), kõrgepinge toiteallikate ja katseplatvormide varustust ning HVDC-süsteeme. Kõrgepinge tehnika nõuab spetsiaalset insulatsiooni, piisavaid vahemaid nii õhus kui maapinnast, kaitseseadmeid ja eraldi PPE-sid.

Ohutus ja standardid on kõrgepingevaldkonnas keskmes. Tööd kõrgepinge korral teostatakse ainult koolitatud isikute järelevalve all ning rakendatakse hoolduse, lukkusulgete (lockout/tagout) meetodeid, eraldi ohutusvahemaid ning korralikke töövõtteid. Insulatsioonikoordineerimine ja varustuse hoolikas paigutus on kriitilised, et vältida lavi ja eralduvate laengute oht.

Mõõtmine ja seadmed kõrgpingetasemel kasutavad spetsiaalseid vahendeid, nagu HV-proovid, kilovoltmeetrid ja erimõõteseadmed, mis on projekteeritud töötama suurte pingetega. Nende töö eeldab hoolikat kalibreerimist, ohutuse tagamist ning vastavust rahvuslike ja rahvusvaheliste standardite nõuetele, näiteks IEC ja EN-säte, mis puudutavad isolatsiooni, vahemaid ja seadmete turvalist kasutamist.