Kurganihüpotees

Kurganihüpotees on üks peamisi Proto-Indoeuroopa keele päritolu käsitlusi. Selle teooria esitasid 20. sajandi teisel poolel arheoloogid ja lingvistid, kusjuures märkimisväärne panus jäi Marija Gimbutasele. Hüpoteesi järgi tekkis Proto-Indoeuroopa keel Pontic-Caspia steppides (tänapäeva Ukraina ja lõunaosa Venemaal asuv piirkond) umbes neljanda–kolmanda aastatuhande eKr. Keele varajased kõnelejad kuulusid Yamna (Yamnaya) kultuuri esindajate hulka, keda peetakse stepist laienenud pastoralistliku ühenduse keskseks osaks.

Laienemine toimus peamiselt migratsioonide teel, mida toetasid hobune ja vanker ning laiem kontaktvõrgustik. See võimaldas keele levikut Euroopa ja osa Aasia suunas ning tõi kaasa tehnoloogiliste ning kultuuriliste innovatsioonide koostoimet, mis toetasid suurteghene liikumiste tekkimist ja suhtlust erinevate gruppide vahel. Keele muutused on seotud uute sõnavara ja sünonüümide tekkega, sealhulgas sõnadega hobuste, rataste ja karjakasvatuse kohta.

Tänapäevane seis on hüpoteedega seotud arutelu mitmekülgne. Arheogeneetika ja arheoloogilised tõendid annavad tuge Kurganihüpoteesile, näidates steppearhitektuuri mõju paljudele Euroopa populatsioonidele alates umbes 3000–2500 eKr. Samas on esile toodud Anatolian hüpotees ja ideed mitme laine koostööst, mis tähendab, et Indo-Euroopa keelte levik võib olla olnud segu erinevatest allikatest. Kurganihüpotees jääb üheks olulisimaks ja laiemalt käsitletavaks mudeliks Indo-Euroopa keelte juurte osas, kuid see ei ole ainuõige seletus.