Kromatograafiasüsteemid

Kromatograafiasüsteemid on instrumentide kogum, mida kasutatakse erinevate ainete lahutamiseks segudest. See on analüütilise keemia peamine tööriist, mida kasutatakse paljudes valdkondades, sealhulgas farmaatsia, keskkonnateadus, toiduainete analüüs ja forensika. Kromatograafia põhimõte seisneb selles, et segu komponendid liiguvad läbi statsionaarse faasi erineva kiirusega, sõltuvalt nende füüsikalis-keemilistest omadustest, nagu polaarsus ja molekuli suurus.

Kromatograafiasüsteemid koosnevad tavaliselt mitmest põhikomponendist. Mobiilne faas ehk lahusti voolab läbi süsteemi ja kannab proovi kaasa. Statsionaarne faas, mis võib olla tahke või vedel, paikneb toru ehk kolonni sees. Kui proov sisestatakse süsteemi, interakteeruvad selle komponendid erinevalt statsionaarse faasiga, mis põhjustab nende eraldumise. Detektor seejärel tuvastab eraldunud komponendid ja registreerib signaali, mis näitab nende olemasolu ja kogust.

Erinevaid kromatograafiasüsteeme on palju, millest levinumad on gaasikromatograafia (GC) ja vedelikkromatograafia (LC). GC-d kasutatakse lenduvate ühendite lahutamiseks, kus mobiilne faas on inertne gaas. LC-d kasutatakse laiemas rakenduste spektris, kus mobiilne faas on vedelik. HPLC ehk kõrgsurvevedelikkromatograafia on LC-i erivorm, mis kasutab proovi kiirema ja tõhusama eraldumise saavutamiseks kõrget rõhku. Süsteemi valik sõltub analüüsitava proovi tüübist ja eraldamise eesmärgist.