Kopolümerisatsioonimehhanismid

Kopolümerisatsioonimehhanismid viitavad erinevatele viisidele, mille abil kahte või enamat erinevat monomeeri saab ühendada polümeeri moodustamiseks. Need mehhanismid määravad saadava kopolümeeri struktuuri ja omadused. Peamised kopolümerisatsioonimehhanismid on juhuslik (random), vahelduv (alternating), plokk (block) ja harilik (graft) kopolümerisatsioon.

Juhuslikus kopolümerisatsioonis on monomeeriühikud polümeeri ahelas juhuslikus järjekorras. Seda tüüpi kopolümerisatsioon toimub tavaliselt vaba radikaali või ioonse polümerisatsiooni teel, kus monomeerid reageerivad sarnase kiirusega. Vahelduvas kopolümerisatsioonis on monomeeriühikud vahelduvas järjestuses, näiteks ABABAB. See saavutatakse sageli siis, kui monomeeridel on tugev vastastikune afiinsus, mis soodustab vaheldumist.

Plokk-kopolümerisatsioonis koosnevad polümeerid pikkadest monomeeriühikute blokkidest, näiteks AAAAABBBBB. Seda tüüpi struktuur saavutatakse sageli elustatud polümerisatsiooni tehnikate abil, kus polümerisatsiooniprotsessi saab kontrollida ja peatada, võimaldades erinevate monomeeride lisamist järk-järgult. Harilikus kopolümerisatsioonis koosneb peaahel ühte tüüpi monomeerist, mille külge on kinnitatud erinevat tüüpi monomeeridest koosnevad kõrvalahelad. Seda tüüpi struktuuri saab toota mitmesuguste mehhanismide abil, sealhulgas elustatud polümerisatsiooniga või olemasolevate polümeeride modifitseerimisega. Iga mehhanism toob kaasa erineva kopolümeeri arhitektuuri, mis mõjutab selle füüsikalisi ja keemilisi omadusi, nagu mehaaniline tugevus, lahustuvus ja termiline stabiilsus.