Kopolüesterid

Kopolüesterid on polüesteride alaliik, mis koosnevad kahest või enamast erinevast estermonomeerist. Nende monomeeride kombinatsioon ja järjestus määravad polümeeri mehhaanilised ja termilised omadused ning biolagunevuse. Kopolüesterid võivad olla random (juhuslikult segunenud monomeerid), alternating (vahelduvad üksused), block (blokkstruktuur) või graft (kasvukujuline).

Süntees ja struktuur on polücondensatsiooni või polyesterifikatsiooni teel. Reageerivad valdavalt diolid ja diatsiidid või nende derivaadid ning/või dimetüüli estrid. Mõnikord kasutatakse transesterifikatsiooni, et kontrollida monomeeride seondumist ja lõpptoodangu omadusi. Teenindamiseks sobivad erinevad tööriistade ja katalüsaatorite süsteemid, mis võimaldavad saavutada soovitud kristallilisuse, sulamistemperatuuri ja jõudluse.

Omadused sõltuvad suuresti koostisest ja arhitektuurist. Kopolüesterid võimaldavad kohandada kristallilisust, külmumis- ja sulamistemperatuuri, kriimustus- ja kulumiskindlust, elastsust ning biolagunevust. Biolagunevad kopolüesterid on eelkõige olulised meditsiinis ja biomeditsiinis, kus neid kasutatakse näiteks ravimite kontrollitud vabanemise süsteemides. Tehnilisel ja pakkimisvaldkonnas pakuvad kopolüesterid paremaid omadusi kui ühe monomeeriga polümeerid.

Näited ja rakendused hõlmavad poly(lactic-co-glycolic acid) PLGA-d meditsiiniliste manustamissüsteemide jaoks ning teisi kopolüestreid, mis kasutatakse pakkimises, tekstiilikattel ja tööstuslikel rakendustel. Kopolüesteride mitmekesine arhitektuur võimaldab kohandada materjalide toimivust erinevates keskkondades.