Kondenseerumispolümeeride

Kondenseerumispolümeerid, tuntud ka kui polükondensatsioonipolümeerid, on makromolekulid, mis moodustuvad üksikute monomeeride kokkuliitumisel, mille käigus eraldub ka väike molekul, nagu vesi, metanool või vesinikkloriid. See erineb ahelpolümerisatsioonist, kus monomeerid lihtsalt liituvad ilma kõrvalsaaduste tekkimiseta. Kondenseerumispolümerisatsiooniprotsessil on tavaliselt kaks reaktsioonivõimelist funktsionaalrühma igal monomeeri molekulil, mis võimaldavad neil järjestikku reageerida ja pikka polümeeriahelat moodustada.

Selle polümerisatsiooni tulemusena tekivad sageli materjalid, millel on kõrge molekulmass ja mida kasutatakse mitmesugustes rakendustes. Levinud kondenseerumispolümeeride hulka kuuluvad polüestrid, polüamiidid (nagu nailon), polükarbonaadid ja polüuretaanid. Polüestrid, mis tekivad karboksüülhappe ja alkoholi vahelisel kondensatsioonireaktsioonil, on tuntud oma tugevuse ja vastupidavuse poolest ning neid kasutatakse kiududes, kiledes ja vaikudes. Polüamiidid, mis moodustuvad amiini ja karboksüülhappe vahelisel kondensatsioonil, on tugevad ja vastupidavad kuumusele ning neid kasutatakse tekstiilides, köites ja insenerplastides.

Kondenseerumispolümeeride tootmine võib toimuda nii homogeenne kui ka heterogeenne süsteemis, sõltuvalt monomeeride lahustuvusest. Protsessi käigus on oluline saavutada kõrge konversiooniaste, et saada soovitud molekulmassiga polümeeri. Kondenseerumispolümeerid on tänapäevases tööstuses laialt kasutusel nende mitmekülgsuse ja spetsiifiliste omaduste tõttu, mis võimaldavad neid kohandada erinevateks vajadusteks.