Kondensatsioonipolümerisatsioonil

Kondensatsioonipolümerisatsioon on keemiline protsess, mille käigus monomeerid reageerivad omavahel, moodustades polümeeri ning eraldades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi, metanool või vesinikkloriidhape. See erineb liitumispolümerisatsioonist, kus monomeerid lihtsalt liituvad üksteisega ilma kõrvalproduktide tekkimiseta. Kondensatsioonipolümerisatsioonil peavad monomeeridel olema kaks või enam funktsionaalset rühma, mis on võimelised reageerima, et võimaldada ahelate kasvu.

Tüüpilised kondensatsioonipolümerisatsiooni reaktsioonid hõlmavad esterdamist, amiidi moodustumist ja eetri moodustumist. Näiteks polüestrid tekivad dioolide ja dikarboksüülhapete kondensatsioonil, eraldades vee molekule. Polüamiidid, nagu nailon, moodustuvad diammiinide ja dikarboksüülhapete reaktsioonil, samuti vee eraldumisega. Polükarbonaadid on veel üks näide, mis saadakse bisfenoolide ja fosgeeni või difenüülkarbonaadi kondensatsioonil.

See polümerisatsioonimeetod on oluline mitmesuguste plastide, kiudude ja muude materjalide tootmisel, mida kasutatakse igapäevaelus. Polümeeride omadused, nagu tugevus, painduvus ja keemiline vastupidavus, sõltuvad otseselt kasutatud monomeeride tüübist ja reaktsiooni tingimustest. Kondensatsioonipolümerisatsiooni kontrollimine võimaldab disainida materjale spetsiifiliste kasutusotstarvete jaoks.