Kokkupõrkeionisatsiooni

Kokkupõrkeionisatsiooni mõiste viitab protsessile, kus piisavalt energeetilised laetud osakesed, nagu elektronid või ioonid, põrkuvad aatomite või molekulidega ja ioniseerivad neid. Selle käigus annab kokkupõrkes osalev osake piisavalt energiat, et eraldada aatomist või molekulist üks või mitu elektroni, muutes seega neutraalse osakese laetuks.

See nähtus on oluline mitmetes füüsikalistes ja keemilistes protsessides. Näiteks on kokkupõrkeionisatsioon aluseks gaasi lahendustele, nagu luminestsentslampides või elektrilahendustes. Samuti mängib see rolli plasma tekkes ja levikus. Suure energiaga osakeste detektorites, nagu geiger-Müller loendurid, kasutatakse kokkupõrkeionisatsiooni samuti osakeste tuvastamiseks.

Kokkupõrkeionisatsiooni tõhusus sõltub mitmest tegurist, sealhulgas kokkupõrkes osalevate osakeste energiast, sihtmaterjali aatomite või molekulide ionisatsioonipotentsiaalist ning osakeste ja sihtmaterjali vahelisest kaugusest. Kõrgema energiaga osakesed suudavad tõhusamalt ioniseerida, samuti on erinevate materjalide ioniseerimiseks vaja erinevat energiat.

Protsess võib toimuda nii gaasifaasis kui ka tahkes või vedelas faasis, kuigi mehhanismid ja tegurid võivad veidi erineda. Kokkupõrkeionisatsioon on fundamentaalne protsess paljudes looduslikes ja tehnoloogilistes rakendustes, kus energeetilised osakesed interakteeruvad ainetega.