Koagulatsioonihäirete

Koagulatsioonihäirete all mõeldakse seisundeid, kus vere hüübimisprotsess on häiritud. See võib tähendada kas liiga kerget hüübimist, mis viib suurenenud verejooksude tekkeni, või liiga tugevat hüübimist, mis võib põhjustada trombide teket. Vere hüübimine on keeruline protsess, mis hõlmab mitmeid valke, mida nimetatakse hüübimisfaktoriteks. Need tegurid töötavad koos, et moodustada vereklombi, mis peatab verejooksu vigastatud veresoones.

Koagulatsioonihäireid võib põhjustada mitmeid tegureid, sealhulgas geneetilised mutatsioonid, mis mõjutavad hüübimisfaktorite tootmist või funktsiooni. Tuntuim geneetiline häire on hemofiilia, kus puuduvad või on puudulikud teatud hüübimisfaktorid. Teised põhjused võivad olla omandatud, näiteks maksa- või neeruhaigused, teatud ravimite (nt verevedeldajad) kasutamine, vitamiinide puudus (eriti K-vitamiini) või autoimmuunhaigused.

Sümptomid varieeruvad sõltuvalt häire tüübist ja raskusastmest. Liiga kerge hüübimise korral võib esineda sagedasi ninaverejookse, pikenenud verejookse haavadest, kerget verevalumite teket nahal, menstruaalverejooksu rohkeid või pikenenud kestust, või verejooksu seedetraktis või uriinis. Liiga tugeva hüübimisega seotud riskid hõlmavad süvaveenitromboosi, kopsuembooliat või insuldi teket.

Diagnoosimiseks kasutatakse vereanalüüsi, mis hindab erinevate hüübimisfaktorite taset ja vere hüübimisvõimet. Ravi eesmärk on kas verejooksu peatamine või trombide tekke ennetamine ning see sõltub konkreetsest häirest. Ravi võib hõlmata hüübimisfaktorite asendusravi, verevedeldajate manustamist või muude ravimeetodite kasutamist.