Kiirgusvälja

Kiirgusväli on füüsikaline mõiste, mis kirjeldab ruumi piirkonda, kus kiirgusenergia levib või mida kiirgusallikas tekitab. See hõlmab elektromagnetilisi kiirgust (näiteks nähtav valgus, infrapuna, mikrolained ja raadiokiirgus) ning osakestest koosnevat kiirgust. Kiirgusväljad võivad olla ajaliselt muutuvaid ning nende tunnused sõltuvad allikast ja keskkonnast.

Kiirgusvälju võib jagada ioniseerivate ja mitteioniseerivate kiirgusväljade vahel. Ioniseeriv kiirgus on tugevam ning võib ioonida aatomeid; see hõlmab röntgen- ja γ-kiirgust ning suure energiaga osakesi (alfakiirgus, beetakirgus). Mitteioniseeriv kiirgus ei oma tugevate iooniseerivate omaduste tõttu sama ohtlikku mõju ning hõlmab raadiokiirgust, mikrolained, nähtavat valgust ja infrapunakiirgust.

Omadused ja mõõtmine: Kiirgusvälja kirjeldamiseks vaadeldakse energiavoogu ruumis. Olulised suurused on intensiivsus (W/m^2), spekter ja polarisatsioon; elektromagnetiliste kiirguste puhul rakendatakse Maxwelli võrrandeid ning energiavoogu iseloomustab Poyntingi vektor. Lähiväljal võivad seosed ja hajutus olla keerukad, kaugepoolsed väljad järgivad ligikaudu 1/r^2 sõltuvust.

Rakendused ja ohutus: Kiirgusväljad on olulised telekommunikatsioonis, meditsiinis ja teaduslikes rakendustes (nt radiograafia, kiiritusravi, LED- ja muusikalised valgustuslahendused). Ohutusnõuded keskenduvad ioniseeriva kiirgusega kokkupuute piirangutele ning kaitsemeetmetele (kaitsevarustus, kaugus allikast, varjestus). Mitteioniseeriva kiirguse puhul jälgitakse pikaajalist kokkupuudet ja energiataset.