Kiirgusallikate

Kiirgusallikate on kõik esemed või süsteemid, mis kiirgavad ioniseerivat kiirgust. Need võivad olla looduslikud või kunstlikud. Looduslikud kiirgusallikad tulenevad kosmilisest kiirgusest, maapealsetest radioaktiivsetest komponentidest ning gaasilisest radonist.

Kunstlikud kiirgusallikad on loodud ja neid kasutatakse diagnostikas, radioterapeias ning tööstuslike ja teaduslike uuringute jaoks. Näidetena on meditsiinilised radioisotoobid (Tc-99m, I-131), kiiritusravis kasutatavad allikad nagu koobalt-60 ja iridium-192 ning tööstuslikes rakendustes esinevad gammalõiged ning neutroniallikaid. Kunstlikke kiirgusallikaid tuleb hoolikalt kavandada, paigutada ning suunata, et tagada kasutusviiside ohutus ja kontrollitud kiirguskoormus.

Kiirgusallikate mõõtmine hõlmab aktiivsuse, kiirgusdoosi ja doosi ekvivalentsuse hindamist. Aktiivsus mõõdetakse bequerellides (Bq), absorbeeritud doosi suurus graydes (Gy) ning ekvivalentdoos sievertides (Sv). Olulised on aeg, kaugus ja varjestus, mis aitavad vähendada kiirgusdoosi saadud tabamust.

Kaitse ja reguleerimine hõlmavad sobivat varjestust (plii, betoon), ohutuse korraldust ning kiirguskohtade korraldust ja jäätmete käitlemist. Rahvusvahelised standardid ja järelevalve on koordineeritud organite nagu IAEA ja Euratom ning vastavate riiklike ametitega.

Kiirgusallikad leiavad rakendust diagnostikas, radioterapeias, radiograafias ja erinevates tööstuslikes mõõtmistes. Oht tekib ebasobiva käsitlemise või kahjustatud allikate korral ning seetõttu on rangete ohutus- ja jäätmekäitlusnõuete järgimine hädavajalik.