Keskkonnakihtides

Keskkonnakihtides ehk keskkonna kihtides on mõiste, mida kasutatakse kirjeldamaks erinevaid keskkonna kihte või tasandeid ning nende vahel toimuvaid protsesse. Kihte võib mõelda nii ruumilise jaotuse kui ka funktsionaalsete toimete kaudu: erinevad elukeskkonna tasandid hõlmavad atmosfääri, veekogusid, mulda ja elustikku ning nende vahel asetleidvad protsessid nagu energiaringlus, toitainevahetus ja saaste liikumine.

Atmosfääris eristatakse tavaliselt troposfääri, stratosfääri, mesosfääri, termosfääri ja eksosfääri. Iga kiht on iseloomulik temperatuurimuutustele, tihedusele ja koostisele ning neil on erinev roll kliimaprotsessides ja õhukvaliteedil.

Veekogudes võivad keskkonnakihtide mõisted hõlmata fotiline tsoon (valguse kättesaadavus) ja afotiline tsoon, samuti pelagiaalset ja bentiaalset tsooni. Fotosüntees toimub peamiselt fotilises tsoonis; afotilises tsoonis valgust ei ole või on väga vähe. Pelagiaalne tsoon hõlmab avavee keskosa, bentiaalne tsoon aga põhja ja veeteki lähedased piirkonnad.

Mulla- ja maastikas tähendavad keskkonnakihtide hüdrogeograafilised horisontid: O-, A-, E-, B- ja C-horisont. Iga horisont kannab erinevat orgaaniliste ja mineraalsete ainete kooslust ning mõjutab toitainete tsirkulatsiooni ja taimede kasvu.

Keskkonnakihtide mõistmine on oluline ökoloogiliste suhete ja süsteemide hindamisel, kliimamõjude modelleerimisel, seire- ning looduskaitse- ja ressursitõrje strateegiates.