Keemistemperatuurid

Keemistemperatuurid ehk keemistemperatuurid on temperatuurid, mille juures vedelik muutub gaasiliseks, kui ümbritseva rõhk on ligikaudu 1 atm (101,3 kPa). Puhaste ainete korral nimetatakse seda normaalseks keemistemperatuuriks. Segude puhul võib keemine toimuda keemisvahemikus, mis sõltub koostisest ja rõhust.

Keemistemperatuuride määramisel mängivad olulist rolli molekulidevahelised jõud. Tugevamate sidemete, näiteks vesiniksidemete, suurem molekulmass ja polaarsete ühendite olemasolu tõstavad keemistemperatuuri. Vastavalt võivad anioonide või lahustite olemasolu ja molekulaarsed struktuurid mõjutada keemistaset ja keemistemperatuuri. Segude puhul võib tekkida azeotropne segu, millel on kindel keemistemperatuur ja keemise ajal ei eraldu koostisosad täielikult.

Rakendus ja mõõtmine: Keemistemperatuurid on olulised destillatsiooni ja vedelike eraldamise ning ohutuse kavandamisel ning kvaliteedikontrollis. Laborites määratakse keemistemperatuurid tavaliselt keemistemperatuurimoodulite või kapillaarmeetodiga; tulemused esitatakse sageli normaalse keemistemperatuurina (1 atm) või kindla rõhu all. Keeemist mõjutavad rõhu muutused, seetõttu võib kõrgem või madalam rõhk tõsta või alandada keemistemperatuuri.

Näited: vesi ~100°C (1 atm); etanool ~78,37°C; atsetoon ~56°C; benseen ~80,1°C; ammonia ~−33,3°C (1 atm).