Keeleüksused

Keeleüksused on keelega seotud üksused, mida linguistid eristavad ja kirjeldavad erinevatel tasanditel. Need võivad olla foneemid, silbid, morfeemid, sõnad, fraasid ja laused ning neid käsitletakse koos, et mõista keele struktuuri, tähendust ja kasutust. Keeleüksuste mõistmine võimaldab kirjeldada, kuidas keeles moodustatakse tähendus, kuidas heli muuta või mis märgid keeles omavahel seovad.

Foneemid on keele väikseimad kontrastsed helid, mis eristavad tähendust. Foneemide vastastikku erinevate kõlvanõuete kaudu tekivad erinevad sõnad, ehkki foneemide vahelised erinevused võivad ilmneda ainult teatud kõneliikides. Silbid moodustavad valitud heli gruppide suuremad üksused ja on tihti rütmi ja pidevuse regulatsiooniks olulised. Morfeemid on tähendusega või grammatilist sõltuvust kandvad keeleväärtused, mis võivad olla vabad (sobivad iseseisva sõnana) või seostatud (lisanduvad, käänavad, moodustavad sõnu). Sõnad võivad koosneda ühekordsetest või keerukamatest morfemasist ning tekivad liitmise või liitumisteel.

Sõnad, fraasid ja laused kuuluvad semantilisele ja süntaktilisele tasandile, kus neid kasutatakse laiemates mõttes kogudes tähenduse ja hierarhia loomisel. Sõnad võivad moodustada fraase, mis omakorda moodustavad lauseid, kus keeleüksused täidavad erinevaid rolle (aine, tegija, toimija jm). Keeleüksuste uurimine on aluseks nii keeleõppele, sõnastikute koostamisele kui ka arvutusliku keele töötlusele (NLP).

Kasutusalad hõlmavad keeleseadmete arendamist, õpetust, lexicograafiat ja keelepõhist analüüsi, pakkudes korrapäraseid meetodeid keele erinevate osade uurimiseks ja kirjeldamiseks.