Keeleuuringute

Keeleuuringud, sageli nimetatud keeleteaduseks, on teaduslik distsipliin, mis uurib keele üldisi omadusi, keele kasutamist ja omandamist ning keelelist varieeruvust ja muutumist ajas ja ruumis. Uurimisvaldkond hõlmab nii keele struktuuri kui ka kasutust ning nende vastastikmõjusid.

Peamised uurimisvaldkonnad on fonetika ja fonoloogia, morfoloogia ja süntaks, semantika ja pragmaatika; lisaks sotsiolingvistika, psühholingvistika, ajalooline keeleteadus ja rakenduskeeleteadus.

Uurimismeetodid hõlmavad kirjeldavat ja võrreldavat keeleteadust, korpuslingvistikat, eksperimentaalseid meetodeid ning välitööd ja keeleandmete analüüsi.

Keeleuuringute tulemused toimetavad keeleõpetust, keeltevahelist mõistmist ja keeltepõhist tehnoloogiat. Need valdkonnad avavad karjäärivõimalusi akadeemias, õpetuses, meedias, lokaliseerimises, tarkvaraarenduses ja tehisintellekti keelte töötluses.

Ajalugu: Keeleuuringute traditsioon on rahvusvaheline ja mitmekesine; kaasaegne distsipliin on arenenud peamiselt 19. ja 20. sajandil ning jätkab arengut uute andme- ja metoodikate kaasabil.