Kasutuspraktika

Kasutuspraktika on mõiste, mida kasutatakse peamiselt keeleteaduse ja standardiseerimise kontekstis, kirjeldamaks tegelikku igapäevast kasutust. See tähistab, kuidas keeleliselt või tehnoloogiliselt vahendid praktikas rakendatakse, sõltumata sellest, mida dikteerivad reeglid või soovitused. Kasutuspraktika hõlmab varieeruvust kontekstist, piirkonnast ja ajast ning peegeldab kogukonna harjumusi, vajadusi ja suhtumist.

Keeleteaduses on kasutuspraktika tihedalt seotud deskriptivse lähenemisega: see on tegelike keelekasutuse näidustuste kogum, mida kogutakse ja analüüsitakse korpusandmete abil. Sagedus, kollokatsioonid ja erinevad vormide ning väljendite kasutusviisid näitavad, millised konstruktsioonid keelekasutuses on levinud ja kuidas need muutuvad ajas. Kasutuspraktika aitab mõista keele omandamist ja arengut ning juhib keelepoliitika ning õppe- ja materjalide kujundamist.

Keelnormide ja keeleõppe kujundamisel arvestatakse sageli kasutuspraktikaga: kui normatiivsed soovitused ei vasta tegelikule kasutusele, võivad need viia reformide või ajakohastusteni, et õpikud ja juhendid peegeldaks igapäevast keelekasutust.

Muudes valdkondades võib kasutuspraktika viidata tavapärastele praktikatele või erialastele tavadele, mis on pikaajalise praktika tulemus ja mille järgi toimivad organisatsioonid. Seega on kasutuspraktika tähtis tööriist keeleteaduses, keelepolitikale ja professionaalses praktikas.