Kaitseprogrammid

Kaitseprogrammid on riiklikud plaanid, mis kirjeldavad pikaajalist arengut ja arendamist riigi kaitsevõime tugevdamiseks ning riigi julgeolekualaseid eesmärke. Need programmid määratlevad prioriteedid, ajakavad, eelarvestamise suunad ja vajaliku koostöö erinevate asutuste vahel. Tavapäraselt hõlmavad nad sõjalis-tehnilist arendust, küberkaitset, kriisiohutuse ja valmisoleku tagamist, tsiviil-kaitse võimekuste arendamist ning kaitse- ja julgeolekupoliitika elluviimist.

Kaitseprogrammid sisaldavad peamiselt varustuse ja tehnoloogilise arengu ostu ja moderniseerimist, personali koolitust ja valmisoleku tagamist, logistika ja taristu arendamist, teadus- ja arendustegevust, küberkaitset ning ühiseid võimekuste arendamist kriiside ja ohtude korral. Need programmid on oma olemuselt multidistsiplinaarsed ja kaasavad julgeolekuteenistusi, kaitseasutusi, teadus- ja tööstussektori esindajaid ning vajadusel regionaalseid partnerkonsultatsioone.

Haldus ja rahastamine: kaitseprogrammid töötatakse koostöös valitsuse ja riigikogu või parlamentaarse menetluse kaudu ning neid rahastatakse tavaliselt kaitse-eelarvest. Mõõdetakse regulaarselt elluviimist, riskide hindamist ja mõju riigi julgeolekupotentsiaalile, et tagada pikaajaline stabiilne ressursivoog ja oskus reageerida muutuvatele ohtudele.

Rahvusvaheline kontekst: kaitseprogrammid hõlmavad sageli koostööd NATO ja Euroopa Liiduga ning ühiseid ostu- ja arendusprotsesse. Eesti ja paljud teised riigid kasutavad kaitseprogramme, et koordineerida omi päästetegevusi, kaitsevõime arendust ning kriisiregioonide valmisolekut vastavalt väliskeskkonna ja tehnoloogiliste arengute muutustele.