Järeltehnoloogia

Järeltehnoloogia on mõiste ja valdkond, mis tegeleb tehnoloogiate jääkide, pärandi ning jätkusuutliku kasutamisega pärast esialgse tehnoloogia kui aktivatsiooni lõppu või muutumist. See hõlmab vanade või küllaltjuhtivate tehnoloogiate mõistmist, säilitamist ning nende taaskasutamist või rekonstrueerimist tänapäevases kontekstis. Eesmärk on mõista, kuidas varasemad lahendused on kujundanud kaasaegset ühiskonda ja kuidas neid tehnoloogiaid saab väärtustada, dokumenteerida ning kasutada vastutustundlikult.

Tavaliselt käsitletakse järeltehnoloogiat mitmesugustest vaatenurkadest, sealhulgas tehnika- ja inseneriaalast, ajaloo- ja muuseumitöö ning disaini kontekstides. Olulised tegevused hõlmavad säilitamist (konserveerimist), restaureerimist, dokumenteerimist ja vajadusel rekonstrueerimist või taaskasutust. Samuti analüüsitakse tehnoloogiate sotsiaalset mõju, kasutusvõimalusi ning jätkusuutlikkust, et tagada tehnoloogilise pärandi elavus ja kättesaadavus järgmiste põlvkondade jaoks.

Järeltehnoloogia mängib rolli hariduses, kultuurilises pärandis ja kogukondlikes initsiatiivides, sealhulgas muuseumites, andmearhiivides ja maker-kogukondades. See soodustab oskuste säilitamist, tehnoloogia ajaloost õppimist ning käsitöö- ja remondikultuuri edasikandumist, mis aitab vähendada elektri- ja elektroonikarrrrrõõmu raiskamist.

Näited hõlmavad mehhaanilisi arvutiseadmeid, analoogseid fotokaherisid, raadio- ja telekommunikatsiooniseadmeid ning muud varajast või kaasuvat tehnikat, mida säilitatakse, restaureeritakse või taaskasutatakse ning mis annavad aimu tehnoloogia arengust ja selle kultuurilisest tähtsusest.