Isikuautonoomia

Isikuautonoomia viitab üksikisiku võimele ja õigusele teha iseseisvaid otsuseid oma elu, keha ja väärtuste kohta. See on keskne mõiste moraalifilosoofias, meditsiinieetikas, õiguses ja sotsiaaltöös ning hõlmab nii kognitiivset võimekust (teabe mõistmine ja otsuse tegemine) kui ka vabadust välisest sundusest ja manipuleerimisest.

Kontseptsioonil on mitmeid aspekte: õiguslik isikuautonoomia tagab enamikus õigussüsteemides täiskasvanutele otsustusõiguse, meditsiinis väljendub see informeeritud nõusolekus ja patsiendi enesemääramises, ning poliitilises kontekstis seostub isikliku vabaduse ja demokraatliku osalusega. Filosoofiliselt toetub isikuautonoomia sageli mõtetele enesemääratlusest (immanuel kant) ja individuaalsest vabadusest (john stuart mill), kuid kaasaegsed lähenemised rõhutavad ka sotsiaalset ja suhtelist autonoomiat, tunnistades, et valikuvabadus on tingitud sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest teguritest.

Piirangud isikuautonoomiale tekivad näiteks siis, kui inimese otsustusvõime on kahjustatud (nooruse, vaimuhaiguse, kognitiivse joone tõttu), samuti avaliku huvi või teiste õiguste kaitse tõttu. Avalikus poliitikas seisneb väljakutse tasakaalu leidmises individuaalse enesemääramise ja kollektiivse heaolu vahel. Hindamisel kasutatakse sageli võimekuse ja nõusoleku tööriistu, et eristada tõeliselt autonoomseid otsuseid coerced või informeerimata valikutest.