Interleukiinid

Interleukiinid (IL-id) on suur rühm tsütokiine, mida peamiselt toodavad leukotsüüdid ning mõnikord ka teised rakud. Nad toimivad immuunsüsteemi rakkude vaheliste sõnumitoojatena ning reguleerivad vastuseid infektsioonidele, põletikku ning hematopoeesi. IL-id seonduvad spetsiifiliste retseptoritega ja käivitavad sisemised signaaliringid, mida tavaliselt kirjeldatakse JAK-STAT, MAPK ja NF-κB teedena.

IL-id moodustavad funktsionaalselt mitmekesise rühma: mõned on pro-põletikulised (nt IL-1, IL-6, IL-12/23, IL-17) ning teised võivad olla anti-põletikulised (nt IL-10; mõnel juhul IL-4). Nad mõjutavad T-rakkude diferentseerumist ja aktiivsust (Th1, Th2, Th17), B-rakkude antikeha tootmist, makrofaagide funktsiooni ning hematopoeesi.

Nad mängivad rolli nii normaalsetes kui ka patoloogilistes protsessides: nakkuste vastuses, vaktsineerimisel ja põletikulistes haigustes, samuti kasvajamikrokeskkonnas. Tsütokiinide tasemete liigsus või puudulikkus on seotud haigustega nagu reumatoidsed artriit, põletikulised soolehaigused, psoriaas ja šokk (sepsis).

Ravimitarpe on keskendunud teatud IL-de või nende retseptorite sihtimisele. Näiteks IL-2 on kasutusel kõrgdoseerimisel vähi immunoteraapias (metastaatilise melanoomi ja neeruvähi ravis). IL-1, IL-6, IL-17 ning IL-12/23 inhibiitorid on levinud autoimmuunsetes ja põletikulistes haigustes (nt anakinra, tocilizumab, secukinumab, ustekinumab).

Interleukiine uuritakse jätkuvalt immunoloogia ja meditsiini kontekstis, kuna need pakuvad olulisi vihjeid rakkude kommunikatsiooni ja põletikuliste ning pahaloomuliste haiguste patogeneesi kohta. Nad võivad toimida biomarkerite ja terapeutiliste sihtmärkidena.