Inimõiguste

Inimõigused on iga inimese kaasasündinud õigused, mis tagavad vabaduse, väärikuse ja võrdse kohtlemise. Need õigused hõlmavad tsiviil- ja poliitilisi õigusi (elu, vabadus, turvalisus, sõnavabadus, usuvabadus) ning majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi (haridus, töö, tervishoid, sotsiaalne kaitse, kultuuriline areng). Inimõigused on universaalsed ja sõltumatud inimese riigist, soost, rahvusest või usust; riigid on kohustatud neid tagama ja arendama oma õigussüsteemi nende järgi.

Rahvusvaheline ja regional raamistik sisaldab olulisi doktriine ja lepinguid. 1948. aasta ÜRO Inimõiguste Deklaratsioon (UDHR) seadistas põhialused; järgnevad Rahvusvaheline kokkulepe kodaniku ja poliitiliste õiguste kohta (ICCPR) ning Rahvuslikud ja sotsiaalsed õigused (ICESCR). Regionaalsel tasandil on Euroopa inimõiguste konventsioon (ECHR) ning Euroopa Kohus, mis tagab liikmesriikide kohustuste täitmise ja lahendab vaidlusi inimõiguste vallas.

Peamised printsiibid on universaalsus ja võrdsus, diskrimineerimise keelamine, osalus ja kaasatus, õigusriik ning rahvusvaheliste ja riiklike mehhanismide vastutus ja järelevalve. Inimõigused peavad olema kaitstud erinevates eluvaldkondades ja kooskõlas teiste õiguste ja huvidega.

Eesti kontekstis on inimõiguste kaitse ja arendamine seotud põhiseadusega, mis garanteerib isiku vabadused ja õigused, ning Euroopa Liidu ja Euroopa inimõiguste kohustuslike õigusnormidega. Eestis toimivad riiklikud institutsioonid ja mittetulundusühingud, sealhulgas Inimõiguste Keskus, mis tegelevad teavituse, õigusliku abiga ja järelevalvega. Praegused arengud hõlmavad digitaalsete õiguste, privaatsuse ja minority rights’i tugevdamist ning soolise võrdõiguslikkuse edendamist.