Infrapunaanalüüs

Infrapunaanalüüs, tuntud ka kui infrapunaspektroskoopia, on analüüsimeetod, mis kasutab aine infrapunakiirguse neeldumise uurimist. Kõik molekulid neelavad infrapunakiirgust teatud lainepikkustel, mis on ainulaadsed nende molekulaarse struktuuri jaoks. See neeldumisprofiil ehk infrapunaspekter toimib molekuli "sõrmejäljena", võimaldades selle tuvastamist ja iseloomustamist.

Infrapunaanalüüsi põhineb infrapunakiirguse allikal, proovihoidjal, monokromaatoril või prismal, mis jaotab valguse lainepikkusteks, ja detektoril, mis mõõdab neeldunud või edasi kandunud kiirguse intensiivsust. Proovi läbib infrapunakiirgus ja erinevad molekulaarsed sidemed neelavad energiat erinevatel sagedustel, põhjustades neeldumispiike kindlatel lainepikkustel.

Seda meetodit kasutatakse laialdaselt mitmetes valdkondades, sealhulgas keemias, bioloogias, materjaliteaduses ja keskkonnaseires. See on väärtuslik tööriist orgaaniliste ja anorgaaniliste ainete tuvastamiseks ja kvantifitseerimiseks, samuti keemiliste sidemete ja funktsionaalsete rühmade uurimiseks. Infrapunaanalüüs aitab määrata materjalide puhtust, jälgida keemilisi reaktsioone ja analüüsida polümeere, ravimeid ja toiduaineid. Meetodi eeliste hulka kuuluvad kiirus, mittetulunduslikkus ja võime uurida proove erinevates olekutes.