Infektsioonivastuses

Infektsioonivastuses viitab organismi võime reageerida patogeenidele ning piirata, elimineerida või neutraliseerida infektsiooni. See hõlmab nii kaasasündinud kui ka omandatud immuunsuse mehhanisme. Kaasasündinud immuunsus kasutab barjäärilisi kaitse, nagu nahk ja limaskestad, ning mittespetsiifilisi rakke ja signaalmolekule, sealhulgas interferoonid ja komplement, ning käivitab põletikulise vastuse. Omandatud immuunsus tekib antigeenide stimulaatsioonil ja kaasab B- ja T-lümfotsüüdid: humoraalne vastus, mille keskmes on antikehad ja plazmarakud, ning rakuline vastus, mida vahendavad helper- ja tsütotoksilised T-rakud. Immuunmälu võimaldab järgmisel infektsioonil kiiremalt ja tõhusamalt vastata. Infektsioonivastuses olulised mehhanismid hõlmavad põletikku, palavikku ja fagotsütoosiga patogeeni eemaldamist.

Infektsioonivastuse tugevus ja kiirus sõltuvad patogeenist ning hosti üldisest seisundist ja kontekstist. Vanus, toitumine, kroonilised haigused, immuunseisund ja stress võivad vastust muuta. Vaktsineerimine suurendab omandatud immuunsust ja loob immuunmälu, pakkudes kaitset tulevaste infektsioonide vastu. Mõistmine infektsioonivastusest on oluline haiguste mehhanismide mõistmiseks ning tervishoiu ja rahvatervise strateegiate kujundamiseks.