Indeksatsioonisüsteemid

Indeksatsioonisüsteemid on mehhanismid, mille abil hinnatõusude korral kohandatakse makseid ja lepinguosaliste õiguseid. Eesmärk on säilitada ostujõud ja vähendada inflatsiooni mõju reaalsele väärtusele. Need süsteemid võivad olla seaduslikult kehtestatud või eraldi kokkulepitud ning neid kasutatakse nii avalikus kui erasektoris.

Kasutatavate indeksite hulgas on tarbijahinnaindeks (THI), elukallidusindeks, palgaindeks ning muud deflaatorid. Indeksid võivad olla fikseeritud baasindeksid või ahelaindeksid, kus arvutatakse jooksva perioodi muutus võrreldes eelneva perioodiga. Kohandused rakendatakse automaatselt või lepinguga ettenähtud tingimustel, ning põhinevad tavaliselt regulaarselt uuendevatel andmetel.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad peamiselt palkade ja pensionide indekseerimist inflatsiooni vastu, üürilepingute hinnakohandusi ning mõningaid teenuste hindu. Indeksatsiooni rakendamisel määratakse kindel indeks ja kohanduste täpne arvutusvalem ning millisest kuupäevast kohandused kehtivad.

Eelistused ja väljakutsed hõlmavad ostujõu kaitsmist ja inflatsiooniga seotud ebakindluse vähendamist ning samal ajal võimalikke kõrgemaid üldkulusid ja mõju ettevõtete konkurentsivõimele. Hinnate jaandmete kvaliteet, viivitused ning valitud indeksi asjakohasus on tihti keskmes, kui otsustatakse, milline indeks ja millisel viisil kohandusi rakendada.

Seadusandlik ja poliitiline raamistik varieerub riigiti. Indeksatsioonisüsteeme kasutatakse laialdaselt pensionide ja töölepingutega seotud maksetes ning mõnedes üürilepingutes ning avalikus sektoris.